Tänu suvistele tantsulaagritele, aga ka muu hooaja üritustele oleme saanud aastate jooksul pea kogu Eesti risti-põiki läbi sõita. Sedakorda õnnestus siis laagerdada Noarootsis - imelise loodusega maanurgakeses.
Juba laagrisse sõit oli elamus ise. Elagu tehnikaajastu! Ave oli õnneks kogu tee Google Streetview´ga läbi sõitnud ja meid ei heidutanud arvukad kahvelristmikud (et siis ühest teest saab korraga kaks), millel puudusid reeglina teeviidad. Enne üht taolist ristmikku sai suisa selgeltnägija võimeid demonstreeritud: "Pane tähele, kohe näed rohelist prügikasti!" - ja seal ta oli, täpselt nõnda, kuis netis nähtud. :) Tee oli pikk ning keeruline, aga kohale jõudsime.
Laager oli vahva nagu alati - Zahira stuudio korraldatud, treeneriteks Liina Remmelg, Ulvi Valle ja Pille Roosi. Esimesel õhtul nautisime ühes kohalikus võrratus külalistemajas - Teeristi külalistemaja - mõnusat sauna, basseini ja hõrgutavaid tordilõike. Sai õppida salsat ning nautida meeldivat seltskonda. Meie, nagu korralikud tantsijad ikka, ei piirdunud vaid nautlemisega, vaid otsustasime ka oma esinemisnumbreid harjutada. Mõeldud, tehtud. Järgnev vaatepilt võinuks osutuda videoklipiks saates "Naljakad koduvideod" - kaks neidu muruplatsil, valgust näidatakse ja muusikat kuulatakse mobiiltelefonist, koreograafia lisandiks on pidevad käteringid ja -haagid, sest eemale oli vaja peletada mustmiljoniarvulist sääseparve, kes olid tulnud värsket verd uudistama.
laiemale rahvale väärib aga hoopis meenutamist see loodusestiihhia, mis meid nädalavahetuse keskpaigas truult saatis. Juba varakult, umbes kella nelja või viie paiku laupäeva hommikul oli kuulda õuest tugevat vihmasadu, müristamist ning võimsaid äikselööke. Hommikul trenni minnes oli õhk lämbe ja tibutas. Kuidagi kummaline oli - ette rutates olgu öeldud, et kõuekõmin saatis meid seekord hommikust hilisõhtuni. Sellist asja pole varem küll kogenud.
Eriti meeldejäävaks said aga viimane trenn sellest päevast ning õhtune esinemine simmanil.
Õppides usinalt Pille juhiste järgi üht vahvat ja ülikeerukat Bollywoodi koreot, kuulsime ja nägime muusikale taustaks ägedat äikesetormi - tugevad tuule- ja vihmahood, pidev vali müristamine ja väga lähedalt kostvad välgukärgatused. Nii pole veel kunagi tantsida saanud, et elekter kõigub - justkui oleks koreole juba valgustehnikult värvimuusika juurde lisatud.
Korraks jäime aga kõik tardunult seisma, sest meile tundus - nüüd lõi küll välk majaseina või vähemasti maja kõrvale maasse - niivõrd võimas ja vali kärgatus käis! Hinges tekkis pisike hirmuvärin. Samas oli tõeliselt eriline tunne selle seltskonnaga koos olla ja tunda end kui maailmas üksi - tundus, et muu maailm on vihma ja kõue sisse ära uppunud.
Enne kui edasi jutustada, tuletagem meelde, et sadanud oli juba varahommikust saati. Seega lainetas kogu maapind, sest vesi ei jõudnud enam kuhugi ära voolata ega imbuda. Meie laagerdajad aga olid välja reklaamitud kui lähedalasuva paiga simmani esinejad. Mis siis ikka, lubatud, siis lubatud.
Lisaks päev otsa kestnud kõueilmale jääb kindlasti veel kauaks meelde see maapind, millel tol õhtul tantsitud sai! Olgu siis olukorda kirjeldamas järgnevad märksõnad: lämbe õhk, varvaste vahelt läbi lirtsuv pori, koreole vastavalt vabatahtlikult sopaloiku põlvili laskumine, märg ja libe ning auklik maapind, kaua aega paastu pidanud sääsed jne.

Kõik uued kogemused rikastavad meie elu ning viriseda ebameeldivuste üle oleks patt.
Täname laagri korraldajaid ja jääme ootama tuleva suve alati mõnusat tantsulaagrit, kus iganes Eestimaa nurgas see siis aset leiab ja mis iganes ilmastikuoludega. :)