Nagu juba varem kusagil arvanud oleme, harjusime kunagiste A. laagritega nõnda ära, et otsime ikka ja jälle endale suveks just sellist laagrit, kus pearõhk  tantsul ja mitte muul. Trallitada ja stiilipidusid korraldada jõuab ka muul ajal, laagris tahaks saada intensiivset trenni ja uusi oskusi-teadmisi. 
Just seepärast otsustasime truuks jääda Pille Roosi poolt kooraldatavale laagrile Noarootsis, sest jäime eelmisel aastal kogetuga väga rahule. 
Nii oligi seekord mõnusalt turvaline tuttavat teed mööda kauni Noarootsi poole sõita. Ees olid ootamas tuttavad näod ja loodetavalt põnevad trennid. Sellesuvine külaline laagris oli üli vahva Zahra Mujunen, kes õpetas meile traditsionaalse berberite tantsu, hoogsa trummika ning hellitas kogu laagrirahvast põnevate Maroko saunakommetega. Viimane oli ülimalt põnev kogemus, sest saime tõesti läbi proovida erinevaid õlisid-seepe ja muid vahendeid. Pärast sauna võisime kogeda, mida tähendab väljend "pehme nagu tite pepu" - seda meie nahk tõesti oli. :) Sellest muidugi ajalugu vaikib, mis meist sauna põrandale maha jäi - oh õudust ja piinlikkust naiste poolt, kes arvasid end seni puhtad inimesed olevat. ;)
Väga huvitav oli ka Zahra poolt tutvustatud marokopärane teetseremoonia, mida õppisime tundma hilistel öötundidel ja mis tegelikult peaks kestma ligi kolm tundi.
Laagri esinemisõhtu toimus seekord kohalikus Noarootsi kõrtsis ja läks väga hästi korda. Publik oli emotsionaalne ja soe, kõik tantsijad võeti vastu ovatsioonidega, rääkimata Zahra esinemisele kaasaelamisest.
Meeldiv oli laagri viimasel päeval kõigiga koos istuda ning koogi-kohvi kõrvale kogetut muljetada ning häid soove teistele koduteele kaasa anda. Taas sai üks mõnus suvine laager läbi ning pagasis jäid ootele tantsud, mida millalgi lavaküpseks seadma hakata. Seda teab muidugi vaid tuul, millal see juhtub.