Ühel hommikul hakkasid peas keerlema mõtted, mis tahtsid kangesti üles kirjutatud saada. Kohe lausa nõudsid seda. Siin siis tähelepanekud elust enesest, ehk noppeid siit ja sealt.
* Austa oma publikut ja publik austab ka sind.
* Ole enesekindel ja siiras, sest publik taipab, kui sa seda pole.
* Pane igasse tantsu sisse tükike endast ja tants hakkab elama.
* Publik annab sulle andeks ka väikesed tehnilised ebatäpsused, kui ta näeb, et naudid seda, mida teed - tantsid südamest ning hingest.
* Tehnika ning sammude lugemine on väga vajalik uut tantsu õppides, kuid see pingutus, mida teed trennis harjutades, ei tohi peegelduda su näol, kui esined laval publiku ees.
* Mine muusika sisse ja ela seal - need on hetked, mil tõused kõigest ümbritsevast ja maisest kõrgemale. Neil hetkedel ei tunne sa valu, väsimust, kurbust ega tea argimuredest midagi. See aeg on midagi ülevat ning jumalikku.
   Me kõik oleme kindlasti kunagi kusagil sarnaseid mõtteid mõelnud või on keegi meile midagi sarnast öelnud ..... nii mullegi. Lihtsalt mõne asja taipamiseks läheb veidi rohkem aega. Vahel on vaja väikest tõuget, et kõik öeldu ka kohale jõuaks. Minu jaoks sai selleks üks kontsert, mil taipasin - kui enesekindlusest jääb puudu, tunneb publik selle kohe ära. Muidugi kui oled suutnud neis enne huvi äratada ja end jälgima pannud. Sellisel juhul ei tohi enam latti alla lasta, sest see on tagasiminek ja pettumus nii endale kui publikule. Samas kindlasti ka kasulik õppetund edaspidiseks. Kui midagi taolist oleks mulle räägitud mõned aastad tagasi, poleks ma sellest ilmselt aru saanud. 
   Nii, kild killu haaval, toimubki areng ja olen selliste kogemuste eest väga tänulik.