Rohkelt vaeva nähes ja endast parimat andes loodad ikka, et üritus viimaseks ei jää. Nii heietasime meiegi O-ga Pärnu Hansapäevade lõppedes sellest, kuhu nüüd edasi võiks minna - tore oleks ju kuhugi kodusesse Euroopasse keskaja festivalidele pääseda. :) Unistada ju võib, see pole keelatud. Anti lootust, et augustis võime pääseda Soome Ulvilasse. Tore algus seegi. Paraku selgus üsna pea, et eraldatud rahadest jätkub vaid bändi jaoks, kes peab tantsijateta hakkama saama. Olime nördinud, ent mis teha. Suve jätkudes anti lootust ühele tantsijale. Olime võtnud vastu otsuse - kas kahekesi või üldse mitte. Juuli lõpus saabuski tore teade, et võime siiski koos kohvrit pakkima hakata. Ent mida arvata ajakavast, kui Soome sõites astud laevale õhtul ja jõuad kohale hommikul? Võib arvata, et miskit on ikka kohe väga valesti. Et kas ollakse ikka kindlad, et sõit läheb soovitud suunas ja mitte Rootsi? Tuli välja, et on olemas reisid, mil võid enne Helsinki sadamasse jõudmist, ööbida laevas. Milleks iganes selline jaburus välja mõeldud on ...
Reisiseltskond oli üpriski suur ja väga vahva. Ühel augustikuu õhtul Tallinna Reisisadamasse jõudes tekkis esiti mõte, et meid ei tahetagi Soome lasta, sest pidime talumatult kaua laevalepääsu ootama. Ootama pääsu lukskajutisse ;) No miks ei ole luks, kui lagi on üks suur peegel ja kõik kajutielanikud vaid voodis olles terves koosseisus tuppa ära mahuvad. Pole hullu, kõik oli vägagi luks! 
Ulvila asub Helsinkist ligi kolmetunnise sõidu kaugusel, tagumikud said lähedalt tuttavaks bussiistmega ja jalad näitasid, kui suureks nad paisuda oskavad.
Meid ootas ees omajagu huvitav ringreis Ulvila lähiümbruses ja peaasjalikult lähedalasuval poolsaarel. Ootasime põnevusega lõunasööki väidetavalt Soome vanimas kalarestoranis ... ja leidsime eest üsna lähiajaloolise einelaua õrna kalasupiga. Mis siis ikka, nautisime maitsvat leiba ja tankisime oma joogipudelid vett täis - ikka täie raha eest! Alguse sai A. pidev mure: "A gde kampot?", mis saatis teda pea terve reisi vältel. :D
Uhkelt kõlav õhtune vastuvõtt kõigile festivali väliskülalistele tõi küll teatavat leevendust nii kalasupile kui ka kompotile, ent eestlaste harjumuspärane kummardamine külaliste ees sai märgatavalt riivata.
Bändile sai selgeks, et peaasjalikult kõik, mis oli eelnevalt kava osas kokku lepitud, sai ümber lükatud ning eelnevalt planeeritud pool vaba laupäeva näiteks samas lähedal toimuvat rockfestivali külastades mööda saata, jääbki vaid lootuseks. Sujuvalt oli lugu kujunenud selliseks, et bänd oli praktiliselt ainuke muusika eest vastutaja, mis tähendas pidevat rakkes olemist.
Ja algasidki kaks täispikka tööpäeva - äratusega kell 6 hommikul ja hommikusöögist keskööni täies meigis ning kostüümis elamist.
"Tantsijad on kohal!" ja meie sõidud-käigud võisid alata. Selgus, et Ulvila on alles algaja ning üritab sama heaks saada, nagu seda on Pärnu. Mis seal ikka - nad on tublid ning küllap saavutavad peagi selle, milleni püüdlevad.
Mis siis nende kahe päeva jooksul toimus? Olgu siin välja toodud järgnevad märksõnad:
kontideni ära söödud suitsusiga ja näljased muusikud
näkku sirav päike ja sellele vaatamata laitmatu programm nii bändilt kui tantsijatelt
1,5 km rännak toidupoodi vaid selleks, et jäätist saada, sest uskumatu aga tõsi - festivalialal ei müüdud jäätist!
kotitäis tooreid ploome ja aia ääres sirakil tantsijad, läheduses sama sirakil muusikud - erinevalt muust eestlaste seltskonnast, kes pääsesid hotelli end värskendama, veetsid muusikud koos tantsijatega kogu päeva ilusad olles ja meelelahutust pakkudes
ennastsalgavalt võitlevad tantsijad, kes nõudsid koheselt istekohtade ja muu vajaliku organiseerimist oma bändikaaslastele, kes olid pidusöömingu algul unustatud lavale - neile esialgu kohti justkui ei jätkunudki
juba tuttav ülevoolav uudishimu festivalikülaliste poolt - kes on need eksootilised tantsijannad ja nende kaunid muusikud?
Nii jõudiski kätte pühapäeva pärastlõuna, mil meid ootas taas talumatult pikk sõit Helsinki sadamasse. Enne laevale minekut sai veel tsipake linnas ringi vaadata ning seejärel lihvisime juba pardal oma fotograafiaoskusi, et tabada silmipimestavalt kaunis päikeseloojang.
Olime taas kogemuse võrra rikkamad ja selle eest tänulikud. Oli see vast reis!