Aasta lõpp kujunes Zarifile suhteliselt kiireks, oli mitmeid toredaid esinemisi ja taaskord saab öelda, et saime kogemuse võrra rikkamaks. Tegemist oli siis sel korral jõuluüritusega ühes keskuses, mis asus linnast väljas. Kohale jõudsime kenasti ning õigeaegselt, kuigi tee oli väga libe. Kuid jutt tuleb hoopis teisel teemal. Nimelt muusikast.
  Laval esinemistega ja üritustega, kuhu saab aegasati kohale minna, on lihtne - pea alati saab kontrollida, kuidas plaat töötab. Jõuluüritused on selles suhtes veidi teistsugused - esinejaid on tavaliselt rohkem või tulevad nad erinevatest kohtadest ning sageli pole enam võimalik plaati testida, kui üritus juba käib. Ka sel korral jõudsime kohale siis, kui pidu oli  täies hoos. Õnneks oli kava plaanitud kahes osas. Juba esimese tantsu alguses tundus, et midagi on teisiti kui tavaliselt   või on mu kuulmine vahepeal erakordselt paranenud ning kuulen ammu pähekulunud muusikast selliseid erilisi noote ning instrumente, mida iial varem pole kuulnud selles loos.  Algul arvasin, et see on nende võimenduse tõttu, et ehk on selline eriline ja võimas. Kahjuks nii see siiski polnud, tegemist oli inimliku eksimusega, pillimees nimelt ühendas midagi valesti või jättis hoopis midagi ühendamata - ei teagi täpselt. 
  Sellest saime aru aga siis, kui iga järgmise tantsuga muusika järjest 'kustuma' hakkas, nimelt kadusid ära osad rütmid ja ka laulja hääl muutus lõpuks lausa hiirepiiksuks. Tantsisime mälu järgi, vahelduvalt koreot ja improt. Kui koos tantsisime, üritasime vähemalt sünkroonis püsida. Kahjuks ei õnnestunud tabada ka muusikut, andmaks talle märku, et midagi on valesti. Algul oli naljakas, kuid pärastpoole juba piinlik, kui muusika kvaliteet järjest halvemaks muutus.
  Peale viimast tantsu leidsime ka muusiku, ja tema polnud arugi saanud, et midagi valesti on. 
Leppisime igaks juhuks kokku, et ta on meile nähtaval kohal laval olemas juhuks, kui on vajadus midagi parandada muusikaliselt ning me anname talle kasvõi tantsu ajal kuidagi märku, kui abi vajame. Ning seda abi läkski vaja ..... nimelt tundsin, kuidas minu soolo ajal muusika jälle kaduma hakkab. Mitu korda üritasin märku anda, et midagi on valesti, kuid midagi ei paranenud. Korraks tantsisin lausa lava ette, et ta aru saaks, et miskit on valesti ning siis lõpuks õnnestus tal muusika jälle korda saada. Tantsust polnud küll suurt midagi järele jäänud, aga vähemalt lõpetamise ajaks oli kõik korras ja õnneks jäigi korda kuni teise osa lõpuni.
Siin jällegi mõtlemisainet, kuidas ootamatust olukorrast hästi välja tulla.
Usun, et saime hakkama olenemata äpardustest, sest pärast tuldi meid tänama ilusa kontserdi eest ja muidugi olid meie väikesed fännid (lapsed) väga toredad ja siirad. Kui väike tüdruk tuleb sinu juurde ja ütleb: "Sa oled nii ilus, sul on nii ilusad riided ja sa tantsid nii hästi" ning kallistab sind, siis see ongi kõige suurem tänu :)