Võrratu salapärane Taagepera

Posted by Zarif on Saturday, February 2, 2013

Uus aasta oli vaid mõned päevad vana, kui meid imeilusasse esinemispaika - Taageperale viidi. Nagu ikka O.- ga koos esinedes, oli meile teada vaid see, et tuleks tantsida, mõned tantsud, mingite lugudega ...
Taagepera loss - imeilus ja salapärane, ootas meid lumisel mäel tuledesäras.
Täiendades siin ammu alustatud nimekirja huvitavatest garderoobidest, saame lisada järjekordse punkti - jahisaal, valge lina ja uhkete nõudega kaetud laud, kapp täis luksuslikke veine, küünlad. Jah, sellises paigas pole me varem oma etteasteks valmistunud. Ja see laud kattus aja jooksul kõikvõimalike hõrgutistega :P
Kui Ave sai avada tantsunumbrid tihkelt ümber tema kogunenud peoseltskonna keskel, siis Heivi hõljus publikule söögisaali järele, sest eks sült ja viin olid oma töö juba teinud. Inimesed on ju mugavad - tule ja tantsi mu ees, ma tõstan sel ajal järgmise portsu salatit ette, eksole. Aga kes tulid vaatama, need ei pidanud kahetsema! Nagu ikka, olid tantsunumbrid nautimist väärt!
Jõudis jõuluvanagi vahepeal käia, kandes Heivi kaunist mütsikest, sest vajalik varustus jäi maha. Noh, ja vana tõi peolistele kaasa uhked kingitused - igaühele kilo sinki!
Tantsijatarid aga tutvusid uhke programmi ajal väärika lossi nurgatagustega. Otse jahisaali ehk meie garderoobi ukse tagant tõusis salapärane keerdtrepp kõrgustesse. Kuuldes teenindajalt lugusid kummitavatest majaperemehest Hugost, tema abikaasast Anna Sofiast ning vanast teenijannast, tuli neid ju muidugi otsima minna. See vaatepilt võis küll omapärane olla - neidised lähevad, küünlaga valgust näidates, pisut kõhevust tundes ettevaatlikult trepist üles, ise nalja tehes, et hirmu eemale peletada. Enne pööningut said trepikäsipuu ja ka ... julgus otsa.
Korduvalt tundsime samal õhtul ning ööl ja ka järgmistel päevadel, et tahame kangesti Taagepera lossi tagasi minna. Hiljem selguski, mis ja miks meid nii kangesti sinna tõmbas - saime teada, et toosama kummitav Anna Sofia oli türklanna!
Jah, sellistes paikades on lausa lust esinemas käia - huvitav, imeline, mis kõik veel.
Energiat saime aga sealt kuhjaga, sest olles maganud vaid lühikesed kolm tundi, sõitsime juba Tallinna poole, et tublilt Pille Roosi meistrikursusel päev otsa usinalt tantsida.
Kes koera saba ikka liputab kui mitte tema ise!

Next post: Aeg lendab...

Previous post: Veel muusikast

« Back to posts

UUEMAD SISSEKANDED BLOGIME ÜLALPOOL, SIIN ON VANEMAD MÕTTED JA TEGEMISED ALEHA KOOSSEISUS 2006-2011:

Respect filminäitlejatele ja teistele edevatele, keda kaamera jälgib!

kirjutas Ave

Meil, Avel ja Heivil, oli hiljuti võimalus koostöös ansambel Mr. Buzuki & Rembetes´ga osaleda videovõtetel. Vaimusilmas nägime statiivile asetatud käsikaamerat ning ansambli taustal tantsijatare. Võib-olla paar tundi - suts ja valmis. Ent võta näpust.

Saabudes võtteplatsile armsalt retrohõngulisse pubisse, nägime kostümeeritud inimesi, prožektoreid, asjalikult tõsise näoga ringi sahmerdavat kaamerameest ja tema assistenti. Kogunenud rahvale loeti ette päeva- khm - õhtu- ja öökava. Esiti lihtsale lugulaulule oli juurde kirjutatud uhke süžee ja stsenaarium assistendil stseen stseeni kaupa lahti harutatud.

Vaatasime Heiviga teineteisele otsa ja olime sõnatud. Olime sattunud tõelistele filmivõtetele! Meie esialgselt väljamõeldud koreograafia lendas vastu taevast, sest ilmselgelt tuli tegutseda ja tantsida nüüd sõna-sõnalt Operaator Kõpsi karmide juhiste kohaselt.

Algas pingeline võtete aeg: bänd läbi tantsijate, rikkur Mart saabub oma kaasaga - läbi tantsijate, poissmees daami piidlemas - läbi tantsijate, tantsijate jalakeerutused, tantsijad täies pikkuses jne. Kui esialgu nõudis Kõps graatsilist aeglast tantsu, siis võtete ajaks muutusid nõudmised: tantsige rist-rästi ja kiiresti kaamera eest pidevalt läbi, rohkem keerutamist ja sära! Oh.

Ja aeg lendas. Iga väiksemgi liigutus võeti mitu korda üha uuesti ja uuesti üles. Näiteks pilk, millega daam oma abikaasat piidles või see, kuidas rikkur suitsu suust välja puhus vms. Kannatust ja veelkord kannatust! Saime Heiviga proffideks rikkuri süles istudes raha näppamises, sest sedagi tuli korduvalt praktiseerida. Kell 22 teatas Kõps, et nüüd on söögipaus - aga, ruttu! Ja tavapärane pingeline, ent samas lõbus ja nalju täis töö jätkus.

Kell 24 teatas keegi positiivsel häälel, et umbes veerand stsenaariumist on purgis. Veerand! Kell on üle südaöö! Ja nii edasi - lugulaul pähe kulunud, kaadreid lõputu kord üles võttes. Rõõmsalt edasi! Purustatud sai lubatud ühest klaasist mitu, üle õla sai oma viis viinapitsi visatud - tõeline action. :)

Ja siis, kl 2.33, teatas Kõps, et nüüd on kõik olulised kaadrid olemas, vaja vaid veel mõningaid lähiplaane teha. Kõiki valdas mõnus rahu - lõpuks ometi, küll me olime tublid!

Oh, nagu öeldud, ei jäänud meie esialgsest plaanitud tantsust suurt midagi järele - pidime tantsima niiöelda ninamehe kaardikepi järgi. Lugematu arvu kordusvõtete tulemusel ei suutnud end enam kontrollida ja pole aimugi, mis näoilme või kehahoiak kuhugi kaadrisse jäi. Ja mis kõige olulisem :))), 6 tunni võtted hakitakse umbes 3 minuti ja 50 sekundi pikkuseks jupiks! Ootame põnevusega "kaua tehtud, kaunikene" videot, ent ilmselt oleks veel põnevam vaadata niinimetatud musta materjali.

Nüüd oskame aga ka kindlasti hinnata filminäitlejate tööd - iga sekund tähendab kahtlemata tundidepikkust higi ja vaeva.

Nii lahe kogemus oli!!!

Mr. Buzuki & Rembetes

Lina Vouraki – löökpillid Olavi Kõrre – buzuki ja laul Veiko Rea – akordion Argo Mägi – baglama Andrus Haugas – kitarr Kaastegevad: Karolin Kõrre – laul ja löökpillid Alhena ja Anžeia tantsutrupist „Aleha/Zarif“

ALEHA merereis Kihnumuale, kirjutas Evelin

Alehal õnnestus ära käia meretagusel maal, meid kutsus Kihnumuale sealse rahvamaja juhataja Veera Leas. Minnes oli paadil päris võimas lokse, millega riimuks ka üks teine lause, mida õnneks siiski ei toimunud, Aleha jõudis kenasti ühes tükis pärale ega ohverdanud merejumalale seekord midagi. Veera oli meil teisel pool vastas ja sõit läks läbi õhtupimeda männimetsatee rahvamaja poole, kus teeääres oli võimalik näha kohalikke silte, muuhulgas ka sellist, nagu “kupatuse kontroll”. Täiendasime oma toiduvarusid kohalikus poes, õgardid nagu me oleme ning jäime väga rahule maasikajogurtite, isadepäeva koogi ja Saaremaa viineritega. Meie etteasteni jäi mõni tund aega, mille me sisutasime peamiselt söömise ja mööbeldamisega. Seejärel tuli aeg siravad hilbud selga tõmmata ja saarerahva ette astuda. Tundus, et meiega jäädi rahule ning pärast paluti meid ka lauda ning pakuti tervitusnapsu, mille järel oli meil võimalik osa saada saarerahva lõbusast peost, mille käigus võeti mehi ja naisi nii sõnast kui teost. Paari tunni möödudes läksime magama, aga kohalikud pidutsesid vahvasti hommikuni välja ning olid ka siis rõõmsate nägudega. Veera sõidutas meid sadamasse tagasi, kiitis veel, et oleme heal tasemel, mille pääle meie muidugi end päris uhkesti tundsime. Jätsime nägemiseni ning pärast tunniajalist sõitu “Amelial” oli kell kaheksa hommikul taas võimalik emakest mannert oma taldade all tunda.

Taas üks pärl riietusruumide kirevas nimekirjas

kirjutas Ave

Tantsudest ja kavadest võiks muidugi pikalt ning lõputult heietada, aga omaette teema on ka riietusruumid, mida oma esinemiste juures ju alati kogeme. Aleha on rahuarmastav, kannatlik ning vähenõudlik seltskond. Oleme esinemiseks valmistunud ja tantsude vahepeal 2-3 minuti jooksul riideid vahetanud nii söögiasutuse köögis kui erinevates tualettideski, sinna hulka aegajalt luksusena tunduvad eraldi puhke- või külalistetoad. Siin on tekkinud omamoodi hasart koguda nimekirja huvitavaid riietusruume. Augustis 2009 aga võisid Ave ja Heivi seda nimekirja täiendada millegi enneolematu, samas eksootilise ja parimaga, mida eales nähtud on.

Nimelt oli meil käsil projekt-koostöö anasambel Zorbasega Pärnu rannas. Esinemiseks oli suur telk, tantsijatele aga polnud seal riietumiseks kohta mõeldud. Mis siis ikka. Meie ju arukad naised, leidsime lahenduse - rannas palju riietumiskabiine. Nii me ühe hõivasimegi. Lõbus oli, värske õhk oli, kaunis päikeseloojang oli, vikerkaar oli - kaunimat riietusruumi annaks otsida. Ent siis hakkas pea kohale kerkima ähvardav must pilv, tuul tõusis ja peagi langes taevast alla laia halli vett, nagu oleks keegi seda lihtsalt ämbrist kallanud.

Ave, kogenud folkar, kannab ikka suviti vihmakeepi kotis. Saigi see siis kabiini peale laiali tõmmatud, ühte nurka üks tantsijatar vaheldumisi teisega hoidmas. Küll ajas see olukord naerma. Nõnda siis naeruturtsatustega koos kostüümid selga ja meik näole saidki. Sinna juurde katusehoidja aegajalt kuuldavale toodud karjatused, kui katuselt voolav vesi mööda selga alla jooksis. Esinemistelgi juurde jõudmiseks tuli kogu riide- ja meigikraam ühe kaenla alla suruda ja seelikut teise kaenla all hoides märja liiva seest läbi joosta. Enne lavale minekut jalad veelombis puhtaks ja olimegi puusaväristuseks valmis.

On, mida meenutada!

Oh sa tont! Ehk improvisatsioonid tantsulistel teemadel.Kirjutas heivi

Kaua tehtud, kaunikene! Siin siis nüüd üks juba ammu lubatud meenutus teatud kontserdist – kes osalesid, need teavad!

Kõik algab nii nagu alati – tuled kustuvad, saal jääb vaikseks, algab dramaatiline muusika ja looridesse mähkunud varjud hõljuvad lavale ....

Tants järgneb tantsule ....

Oot – kes selle kardina valesse kohta riputas? Ja nii pikk veel teine, et kogu aeg jääb jalgu?

Nii, minu kord päris üksi lavale minna. Mis seal ikka, seda ju ennegi tehtud!

Jamaaa!! Selle asemel, et sall elegantselt lavale laotada, läheb see lootusetult kortsu! Oh, rohkem pole aega midagi korrastada ka, sest juba algab muusika. Algus läheb päris kenasti, võib-olla kiirustasin veidi, aga seda annab siluda. Nii, nüüd tuleb see koht, mis eelmisel nädalal täiesti meelest läks – väga hästi tuli välja ja see teeb tuju heaks .... Ups! Aga mis edasi saab – täiesti tühi koht! Ok, olen siis lihtsalt ilus. See ju nii tundeline lugu, et veidi aega võib ilutseda ka. Õnneks edasi kõik sujub. Nüüd kiiresti lava taha üleliigsetest riietest vabanema!ainult üks lugu on aega ja siis lavale tagasi.

Nii palav on ja aina kuumemaks läheb. Sall kaasa, sest seda läheb hiljem veel vaja. Kiirpilk kavale – jah, ometi kord on meeles, et pean lava tagant teisele poole jõudma.

Algus sujub taas kenasti, oleme kahekesi ilusasti sünkroonis nagu peab ja siis läheb lahti: üks väike viga teise järel! Mis see ometi on, aru ei saa. Alles nädal tagasi sai seda ju vigadeta esitatud. Kas kitsas ja kodune ruum ning türgi köögi aroom aitas? Oeh – kohe saab läbi! Aga mis siis nüüd, muusikat jääb üle? Nagu kokku lepitult mõlemal üks osa vahelt kadunud! Paneme selle siis lõppu – ja poos. Nüüd ütleks küll paar krõbedamat sõna selle peale .... Ups! Ega keegi ei kuulnud?!

Järgmine lugu algab, teised tulevad juurde ja pole vist nagu vigagi. Lõpetus. Oota, miks nad kõik ühele poole ära lähevad? Viimane tants ju algamas, aga miks me sealt alustame? Hea küll, lähen teistele järele.

Järjekordne mäluauk – kui muusika algab, selgub, et polegi mitte viimane vaid eelviimane tants ja miks ma siis teiste sabas lavalt ära läksin – mul ju sall hoopis teisel pool? Olgu kiidetud see inimene, kes mõtles välja lavataguse vahekäigu! Torman teisele poole, haaran salli ja jõuan täiesti õigeks ajaks lavale nagu poleks midagi juhtunud.

Nüüd lõpuks tõesti viimane tants. Poole pealt on tunne, et enam ei jaksa. Nägu on täiesti märg, üks higipisar jookseb otse üle nina ja jääb sinna rippuma .... Ära pühkida pole ka võimalik. Naerata ometi ja ära lase kätel alla vajuda!

Oh, need kiired soolopöörded! Jääks ikka püsti lõpuks. Õnneks leidsin saali keskelt inimese, kelle poole vaadata. Lõpukummardus ja – tehtud!

Õhtu lõpetuseks kõik jäätist sööma, sest saavutatud taset tuleb ju hoida! Kui liiga palju maha võtta, siis peab varsti jälle uusi riideid õmblema hakkama. Jäätise söömine tuleb igal juhul odavam!

Uus tantsuhooaeg!

kirjutas Evelin

Nii tore oli jälle oma enamuses tantsuvaba suve alustada keksimisega “tervise” rohelistel lavalaudadel. Mida polnud, oli lavavilumus- mina kartsin nagu päris alguses ja suterdamisest ei pääsenud, sellest ma haruharva kui üldse pääsen- eripära, mis teha! Küll läksid käed vussi ja jalad sassi, õudu täis silmi pimestasid neetud prozektorid... Vahepeal siiski läks pilt selgeks. Higi voolas ojadena ning kevadel mahaunustatud sall (juba teist korda!) Otsustas valida kättemaksuks väga ebasobiva aja.

Ühesõnaga, aleha alustas uut hooaega. Varsti järgnevad siin vähem dramaatilised kirjeldused liialt, avelt ja heivilt ning kindlasti jagavad nad ka oma suviseid tegemisi-kogemusi.

Emotsioonid idamaise tantsu festivalilt

kirjutasid Ave, Evelin ja Heivi (21-24.10.07)

*Alehal oli au sel nädalavahetusel, idamaise tantsu festivalil tallinnas, õppida väga laheda tantsuõepataja juhendamisel. Tegu on omapärase persooniga, kes teab, et ta hinnatud on.
Mohamed el hosseny - siristame sulle keelt!!!

*Olen sinuga 200% nõus!!! Ta on fantastiline. Kui tema endale õpetajaks saaks(nii paariks korraks nädalas) oleksime mõne aasta pärast kõik maailma tasemel. Sellega ei taha ma muidugi öelda,et meie omad õpetajad eestis halvemad oleksid! Meil on tegelikult superhead õpetajad! Ta oli lihtsalt hoopis teistsugune kui teised... Näha üht meest tantsimas nii, nagu tema seda tegi, oli ise juba vapustav!!!
Peppina lindfors oli ka tegelikult väga armas ja hea õpetaja. Tema sallitants on väga ilus. Kui vaid muusika kusagilt kätte saaks! Tahaks veel lisada, et tema puhul polnud (erinevalt hossenyst) tunda mingit staaritsemist.
Väga tore üritus oli. Järgmisel korral tahaks kindlasti osa võtta,kui võimalik ja soovitaks seda kõigile teistelegi!!!!

*Hosseny on kõik eestimaa kõhutantsu-naised ära võlunud ;)
nali naljaks, aga temas oli see tõeline karisma, mida oli tunda nii treeningul kui laval.

Mees kui välk
kehastunud
jumalik jõud
balletiterminid
piruett ja siruett?
Milleks...
Mees kuldses
inimlik ilu
jumalik jõud

... Nõndamoodi siis.

Õpetajatele ja korraldajatele ainult tänud ja tänud, nii palju ägedaid tegijaid ühes kohas korraga ei tule just tihti ette. Tõmmu lätlanna juliana oma kauni trummisoolo ja andeka tütrega, kaidi omaloodud ilusa igatsustantsuga ning meie berit, kes pakkus igati toetust.
Peppina lindfors oli tõesti tore, viimasel päeval saime temalt õpetust tuneesia tantsusammudes ja näha ka seda, kuidas sealtmaa inimesed oma rahvarõivaid selga keeravad.
Lisaks sai festivalilt valusad jalad, tunduvalt õhulisema rahakoti (kilinad ja kolinad muidugi) ning äratuse hallist argipäevast.

Ära tegime!!!

kirjutas Evelin (07.09.2007)

Meie siis Avega... Käisime juba jälle türgi kohvikus. Tasus viimaks ära see pidev õgimas käimine seal (mitte, et toit hea ei oleks). Saime peremehel endal sabast kinni ja reklaamisime talle alehat (viimaks ometi jõuab see salapärane tähekombinatsioon avalikkuseni). Aleha hakkab esinema pärnus türgi kohvikus akbana ning seda juba ülejärgmisel nädalal, 14., 15. Septembril siis ja õhtul kell seitse. Edu alehale, loodetavasti sünnib temast arvestatav jõud pärnu kõhutantsutaevas. Tahaksin uskuda, et meid ei hakata seal ometi mädade türgi ubadega pilduma. Aleehhhaaaa!!!

Tantsulaager Käsmus 14-17.juuni

kirjutas Evelin (18.06.2007)

Nüüd on ta läbi, see laager. Toimus sündmusi, mis panevad elu üle järele mõtlema. Aga selleks need ju ongi.
Kurb uudis oli, et meie õpetaja annika ei soovi enam endiselt kõhutantsuga jätkata. Kust saame enesele taolise õpetaja, kes on range ja vahel halastamatult otsekohene, kuid kel jätkub energiat anda oma õpetust edasi senikaua, kuni kõik on valmis seda vastu võtma. Tänan sind, annika!
Elu peab aga edasi minema ja me otsime uut õpetajat. Usun, et leiame ta üles.
Laagris õpetas annika meile omaloodud taevaliku tantsu "ibelin", mis pidi tantsija iseloomu suurepäraselt välja tooma. Sünergia toimis ja saime ta selle vähese ajaga, kes rohkem, kes vähem, selgekski.
Loomulikult oli kõige olulisem sündmus kõhutantsu kontsert, kus näidati aastaga õpitut ja workshop`del omandatut. Meie, pärnakate, uhkus oli heivi, kontserdi ainus sooloesineja bollywoodi tantsuga, mis jutustab armastusest. Ta oli selle aastaga perfektseks lihvinud ja samamoodi tal see ka välja tuli.
Eha ja irina rakverest esitasid särtsaka mustlastantsu. Kavas oli ka andaluz, mida tegid ainult valitud (sest teised peavad veel harrjutama!). Meil teistelgi oli aga küllalt, mida näidata. Kaddabi, patsitants, marali trummitants ja shereen, pool aastat higi ja vaeva nõudev sooritus, mille keerutused alul õppides pea hulluks ajasid. Meil on aga oma superkeerutaja ruth, kes kõige mõnusama osa enesele sai. Lõpetuseks jäi “ibelin”, millest kõik osa võtsime, annika eesotsas. Rahvale meeldis, nagu hiljem kuulda oli.
Laagriaega mahtusid peale trennide, esinemisproovide ja suurepäraste söömaaegade (tänud meisterkokk jannele ja õpetaja annikale) ka käsmu meremuuseum, fotosessioonid mererannal kõhutantsukostüümides (väga head nägime igatahes välja!) Ja meemassaaži esitlus. Massöörile panime hellitusnime metsjeesus, sest ta elas kohalikus metsas ja oli väga armsa ja lahke olemisega.

Kõik hea lõpeb kord, et veel parem saaks alata. Meie hoiame kõhutantsu eneste jaoks ikka alles.

Subscribe to this blog

Idamaine tantsutrupp Zarif - Ikka valdavad meid mõnikord emotsioonid-mõtted, mis tuleks kohe kuhugi üles riputada, et need kõigi nelja tuule poole lendu ei läheks. Siia ilmuvad kaootilise järjepidevusega meie kirjalikud mõttevood ja sehkendamised.

Võrratu salapärane Taagepera