blog

Üks "tavaline" õhtu

Wed, 03 Dec 2014 21:12:41 +0100

Mõned märksõnad ühest tavalisest kesknädalalsest õhtust, mis siiski päris tavaline ei olnud. ;)
470 (!) põhjanaabrit suures konverentsisaalis, pidusöögid nina ees, enne meid rahvatantsijate poolt katki tantsitud lava - nii et meie pidime ära mahtuma poolele lavale, kinni pargitud auto ja lõpuks nelja reisibussi ja peata ringi siblivate soome vanainimeste vahelt parklast välja libisemine ...
Põnev õhtu oli!

Pole hool ega hoobil vahet ... :)

Sat, 15 Nov 2014 22:13:14 +0100

Täna sai ühe õhtu jooksul rõõmustatud hulganisti rahvast. Alustasime Novembri Tantsufestival 2014 kontserdil idamaise tantsu ja tribal stiili tutvustamisega ning siis läks kiireks.
Kui jõudsime hilisõhtusele esinemisele, oli pidu juba täies hoos - motoklubi X sünnipäev. Möll käis ja rahvas oli rõõmus. Me ju teame niigi, et motorahvas on vahva rahvas, vaatamata kahjuks üldlevinud arvamusele kärarikkast karvasest ropu suuga jõugust. Milline vastuvõtt! Meid tervitati nii soojalt, tehti majas ekskursioon, sooviti täita iga meie soov. Ka show võeti hästi vastu. Ruumi oli vähe, aga seda lähemal rahvas oli ja kõik jäid ülimalt rahule. Klubi president rääkis lõpuks mesijuttu, et on nemad igal pool naaberrahvaste juures külas käies tantsutüdrukuid näinud, aga sellist suurepärast asja pole nemad veel näinud. :) Mis saab meil sellise kiituse vastu olla.
Jalutades autode poole, jooksid aga ühtäkki kaks härrat meile järele, küsides, kas oleksime valmis veel ühe üllatusesinemise tegema. No miks mitte. ;)
Ja peagi olimegi kesklinna ööklubi X laval. Vahva oli see, et kamp motomehi tuli sinna peole ka - noh, me võime ju end hellitada mõttega, et fänniklubi tuli kaasa!
Show lõpus sai taas üks meeldejääv seik ajalooraamatusse juurde kirjutatud: tellijahärra tuli ilma koputamata - noh, tegelikult polnudki garderoobil ust - hinnaläbirääkimisi pidama. Khm, mida iganes! Saab ka nii - pesu väel, vaid seelikuga end varjates, sai hinda kaubeldud ja visiitkaarti jagatud. A mis meil häbeneda! :D
Oli kosutav õhtu! Kolm rahvast õnnelikuks tehtud, ise rõõsad ja rõõmsad.

Üle mere ...

Sun, 30 Mar 2014 10:44:18 +0100

Ühel kohutavalt kaunil lumelörtsisel laupäevahommikul asus Zarif teele, et ülemere-rahvale tantsu õpetada ja meelt lahutada. Meie meel oli juba lubamatult pikka aega lahutamta olnud ja nüüd tuli see viga parandada.
Mõned tähelepanekud sõidust: kohutavad lörtsivaalud tee peal, vastusõitva lumesaha poolt jubeda laksuga esiklaasile lajataud sopa ja lume segu, masendavalt madal taevaserv.
Ja siis jõudsime üle mere, A. koju. Oh seda rahu ja uhkusetunnet. H. sai kahe päeva jooksul üksikasjaliku kultuurilise ja geograafilise giidituuri Saaremaal. :)
Kuressaares kohtusime ühe sealse tantsijateseltskonna vedajaga ning H. viis läbi lõbusa Dance RUMBITA trenni.
Õhtupoole algas aga reisi parim osa - kokku said Pärnu ja Saaremaa tantsusõbrad. Idamaised tantsijad peavad ju ikka vormi hoidma ning seetõttu algas suurejooneline kokkamine. Vahepeal sai ohjeldamatult naerdud, tantsitud ning moedemonstratsiooni tehtud. Oli vaja ju end 80ndate konditsiooni viia, et ööklubis Diva tõelisel retrodiksol tantsu lüüa.
Küll oli siis öö tõelise vana abielupaarina kitsal diivanil koos kiisu Minniga kosutav.
Pühapäeval tabas Saaremaad vägev lumetorm ning unistus kevadest kadus sootuks.
Sellegipoolest sõitsime veel A. valdusi üle vaatama ja nautisime ahjusooja kooki vanatädi seltsis.
Selliseid mõnusaid nädalavahetusi võiks rohkem olla: töö, hääd sõbrad ohtra naeru ja tantsuga ning õdusad pärastlõunad praksuva ahjutule taustal.

Hõissa pulmad!

Sat, 29 Mar 2014 18:18:38 +0100

Meil oli auväärne ja vahva võimalus täiendada tüdrukuteõhtu programmi ning tuua niigi ülevas meeleolus pruudi ja sõbrannade seltskonda parasjagu elevust. Kord saabus meieni huvitav ning enneolematu kutse tulla lõbustama pruuti tema tüdrukuteõhtul. Tavapäraselt oleme olnud ikka peoseltskonna või konkreetsemalt meespere üllatuseks, ent üllatada pruuti, oli midagi uut. Ja meeldivat.
Mõeldud-tehtud. Ehmatasime pruuti 100 %, sidusime seltskonnal puusad rahavöösid täis ning läks lahti tants ja trall ümber söögilaua keset restoranimelu. Sai tutvustatud imekauni idamaise tantsu olemust ning H. õpetas neidistele selgeks koketeeriva patsitantsu.
Igatahes otsustas pruut edaspidi oma tulevase abikaasa eest hakata puusi hööritades hoolitsema ja õlaväristuste ning puusanõksude saatel pesu triikima.
Hõissa pulmad!

Taas garderoobidest ...

Thu, 03 Apr 2014 20:49:27 +0100

Kallid tellijad, kes te kutsute oma üritustele esinejaid, mõelge kõige muu juures ka sellele, kuhu te nad saadate esinemiseks valmistuma.
Oleme siin blogis juba eelnevalt kõikvõimalikest kaunitest ja põrgulistest garderoobidest kirjutanud. Nüüd on taas omajagu pagasit sel teemal kogunenud. Olgu nimetatud vaid vähesed: ukseta nurgatagune kolikamber, kus oli väga raske leida sobivat (loe:puhast) kohta kuhu kostüüm paigutada kuni selle selga panekuni ja mis oli enam-vähem suunatud publikuga saali poole; suurte maast laeni ilma kardinateta akendega ruum; ehitusjärgus betoonpõrandaga motellituba, mis lõhnab veel üsna niiskelt kemikaalide järele jne. Vastandina võiks tuua näite sellest, kui meile on lahkelt loovutatud terve sviit hotellis, et me end hästi tunneksime. Mõned paigad teevad lihtsalt nalja: vahva on end sättida leiliruumis lava peal.
Igatahes on garderoobid üks igati põnev ja õpetlik teema meelelahutusmaailmas. Tahaks veel lisada et me ei aja sugugi luksust taga, vaid oleme rahul ka tagasihoidlike tingimustega. Veidi privaatsust ning väike puhas nurgake on aga alati teretulnud.

Tribal Livoniaga Ulvila keskajapäevadel

Sun, 15 Sep 2013 13:41:11 +0100

Rohkelt vaeva nähes ja endast parimat andes loodad ikka, et üritus viimaseks ei jää. Nii heietasime meiegi O-ga Pärnu Hansapäevade lõppedes sellest, kuhu nüüd edasi võiks minna - tore oleks ju kuhugi kodusesse Euroopasse keskaja festivalidele pääseda. :) Unistada ju võib, see pole keelatud. Anti lootust, et augustis võime pääseda Soome Ulvilasse. Tore algus seegi. Paraku selgus üsna pea, et eraldatud rahadest jätkub vaid bändi jaoks, kes peab tantsijateta hakkama saama. Olime nördinud, ent mis teha. Suve jätkudes anti lootust ühele tantsijale. Olime võtnud vastu otsuse - kas kahekesi või üldse mitte. Juuli lõpus saabuski tore teade, et võime siiski koos kohvrit pakkima hakata. Ent mida arvata ajakavast, kui Soome sõites astud laevale õhtul ja jõuad kohale hommikul? Võib arvata, et miskit on ikka kohe väga valesti. Et kas ollakse ikka kindlad, et sõit läheb soovitud suunas ja mitte Rootsi? Tuli välja, et on olemas reisid, mil võid enne Helsinki sadamasse jõudmist, ööbida laevas. Milleks iganes selline jaburus välja mõeldud on ...
Reisiseltskond oli üpriski suur ja väga vahva. Ühel augustikuu õhtul Tallinna Reisisadamasse jõudes tekkis esiti mõte, et meid ei tahetagi Soome lasta, sest pidime talumatult kaua laevalepääsu ootama. Ootama pääsu lukskajutisse ;) No miks ei ole luks, kui lagi on üks suur peegel ja kõik kajutielanikud vaid voodis olles terves koosseisus tuppa ära mahuvad. Pole hullu, kõik oli vägagi luks!
Ulvila asub Helsinkist ligi kolmetunnise sõidu kaugusel, tagumikud said lähedalt tuttavaks bussiistmega ja jalad näitasid, kui suureks nad paisuda oskavad.
Meid ootas ees omajagu huvitav ringreis Ulvila lähiümbruses ja peaasjalikult lähedalasuval poolsaarel. Ootasime põnevusega lõunasööki väidetavalt Soome vanimas kalarestoranis ... ja leidsime eest üsna lähiajaloolise einelaua õrna kalasupiga. Mis siis ikka, nautisime maitsvat leiba ja tankisime oma joogipudelid vett täis - ikka täie raha eest! Alguse sai A. pidev mure: "A gde kampot?", mis saatis teda pea terve reisi vältel. :D
Uhkelt kõlav õhtune vastuvõtt kõigile festivali väliskülalistele tõi küll teatavat leevendust nii kalasupile kui ka kompotile, ent eestlaste harjumuspärane kummardamine külaliste ees sai märgatavalt riivata.
Bändile sai selgeks, et peaasjalikult kõik, mis oli eelnevalt kava osas kokku lepitud, sai ümber lükatud ning eelnevalt planeeritud pool vaba laupäeva näiteks samas lähedal toimuvat rockfestivali külastades mööda saata, jääbki vaid lootuseks. Sujuvalt oli lugu kujunenud selliseks, et bänd oli praktiliselt ainuke muusika eest vastutaja, mis tähendas pidevat rakkes olemist.
Ja algasidki kaks täispikka tööpäeva - äratusega kell 6 hommikul ja hommikusöögist keskööni täies meigis ning kostüümis elamist.
"Tantsijad on kohal!" ja meie sõidud-käigud võisid alata. Selgus, et Ulvila on alles algaja ning üritab sama heaks saada, nagu seda on Pärnu. Mis seal ikka - nad on tublid ning küllap saavutavad peagi selle, milleni püüdlevad.
Mis siis nende kahe päeva jooksul toimus? Olgu siin välja toodud järgnevad märksõnad:
kontideni ära söödud suitsusiga ja näljased muusikud
näkku sirav päike ja sellele vaatamata laitmatu programm nii bändilt kui tantsijatelt
1,5 km rännak toidupoodi vaid selleks, et jäätist saada, sest uskumatu aga tõsi - festivalialal ei müüdud jäätist!
kotitäis tooreid ploome ja aia ääres sirakil tantsijad, läheduses sama sirakil muusikud - erinevalt muust eestlaste seltskonnast, kes pääsesid hotelli end värskendama, veetsid muusikud koos tantsijatega kogu päeva ilusad olles ja meelelahutust pakkudes
ennastsalgavalt võitlevad tantsijad, kes nõudsid koheselt istekohtade ja muu vajaliku organiseerimist oma bändikaaslastele, kes olid pidusöömingu algul unustatud lavale - neile esialgu kohti justkui ei jätkunudki
juba tuttav ülevoolav uudishimu festivalikülaliste poolt - kes on need eksootilised tantsijannad ja nende kaunid muusikud?
Nii jõudiski kätte pühapäeva pärastlõuna, mil meid ootas taas talumatult pikk sõit Helsinki sadamasse. Enne laevale minekut sai veel tsipake linnas ringi vaadata ning seejärel lihvisime juba pardal oma fotograafiaoskusi, et tabada silmipimestavalt kaunis päikeseloojang.
Olime taas kogemuse võrra rikkamad ja selle eest tänulikud. Oli see vast reis!

Sel suvel taas Noarootsis

Sun, 15 Sep 2013 13:40:50 +0100

Nagu juba varem kusagil arvanud oleme, harjusime kunagiste A. laagritega nõnda ära, et otsime ikka ja jälle endale suveks just sellist laagrit, kus pearõhk tantsul ja mitte muul. Trallitada ja stiilipidusid korraldada jõuab ka muul ajal, laagris tahaks saada intensiivset trenni ja uusi oskusi-teadmisi.
Just seepärast otsustasime truuks jääda Pille Roosi poolt kooraldatavale laagrile Noarootsis, sest jäime eelmisel aastal kogetuga väga rahule.
Nii oligi seekord mõnusalt turvaline tuttavat teed mööda kauni Noarootsi poole sõita. Ees olid ootamas tuttavad näod ja loodetavalt põnevad trennid. Sellesuvine külaline laagris oli üli vahva Zahra Mujunen, kes õpetas meile traditsionaalse berberite tantsu, hoogsa trummika ning hellitas kogu laagrirahvast põnevate Maroko saunakommetega. Viimane oli ülimalt põnev kogemus, sest saime tõesti läbi proovida erinevaid õlisid-seepe ja muid vahendeid. Pärast sauna võisime kogeda, mida tähendab väljend "pehme nagu tite pepu" - seda meie nahk tõesti oli. :) Sellest muidugi ajalugu vaikib, mis meist sauna põrandale maha jäi - oh õudust ja piinlikkust naiste poolt, kes arvasid end seni puhtad inimesed olevat. ;)
Väga huvitav oli ka Zahra poolt tutvustatud marokopärane teetseremoonia, mida õppisime tundma hilistel öötundidel ja mis tegelikult peaks kestma ligi kolm tundi.
Laagri esinemisõhtu toimus seekord kohalikus Noarootsi kõrtsis ja läks väga hästi korda. Publik oli emotsionaalne ja soe, kõik tantsijad võeti vastu ovatsioonidega, rääkimata Zahra esinemisele kaasaelamisest.
Meeldiv oli laagri viimasel päeval kõigiga koos istuda ning koogi-kohvi kõrvale kogetut muljetada ning häid soove teistele koduteele kaasa anda. Taas sai üks mõnus suvine laager läbi ning pagasis jäid ootele tantsud, mida millalgi lavaküpseks seadma hakata. Seda teab muidugi vaid tuul, millal see juhtub.

Tribal Livoniaga Pärnu Keskajapäevadel

Sun, 15 Sep 2013 13:40:33 +0100

Tribal Livonia sai oma ristsed Pärnu Hansapäevadel. Olime seda võimalust kaua kannatamatult oodanud ja ette rutates võib öelda, et ootamine tasus end ära.
Alustasime oma tähelendu avarongkäiguga, milles bänd uhkelt hoo ja heli üles võtta sai ning olime kindlasti üks kirevamaid seltskondi. Kindel parool, millest kõik rongkäiguliselt üheselt aru said, kõlas aga nii: "Ettevaatust, miinid teel!"
Kogu pidu sai hoo sisse Keskaja laval ja seda loomulikult meie abiga. :) Eks apsakaid tuli ikka sisse - esimene avalik ülesastumine ju - ent hilisemate kommentaaride kaudu saime rahulolevalt tõdeda, et olime hästi vastu võetud. Kuigi esinemisi oli kahe päeva jooksul terve rida, saime ka aega festivali territooriumil ringi jalutada ja kauba ning inimestega tutvuda. Oh seda uudishimu, mis siis meile osaks sai. Enamasti pöörduti meie poole inglise keeles, et küsida, kust me, eksootilise välimusega neidised, pärit oleme. ;) Klõpsud ja välgusähvatused olid kui aura oreool me ümber - jalutasime justkui punasel vaibal kusagil Hollywoodis. Selline tähelepanu oli ootamatu, ent mis seal salata, loomulikult ka meeldiv - edevad, nagu me oleme.
Muidugi saime tunda ka Eestimaa suve võlusid, tantsides veelaval tuule ja õrna vihma käes, ent see meid ei heidutanud - ega me suhkrust pole!
Parima elamuse saime viimase kontserdi järgselt laupäeval, mil lavale kogunesid kõik bändid ning algas ühine jämm. See oli võimas! Suurepärasele šoule pani ägeda punkti tuletantsijate meeliülendav etendus.
Ja siis võis näha sumedalt valgustatud pargis huvitavat seltskonda, kes hanereas aegajalt naerust rõkates ja oma inside joke tehes sadamasse marssis. Tegu oli kõigi esinejatega, kes olid palutud kuunari peale, et teha üks romantiline merereis Pärnu lahele.
Nii me leidsimegi end peagi nautimas keskööl Pärnu tuledesäras pilti kaugenemas. Kostitasime end kõige hea ja paremaga, võtsime vastu korraldajate tänukivi ja tundsime end suurepäraselt.
Olime saanud kogeda suurepärast vastuvõttu nende kahe päva jooksul ja võisime endaga rahule jääda - Tribal Livonia oli end kuulajate mällu ja silmisse söövitanud. Me saime hakkama!

Pärnus sündis Tribal Livonia

Sun, 15 Sep 2013 13:39:55 +0100

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest, nagu on kirjandusklassikud kunagi öelnud.
Pea kaks aastat oli O. meile oma ideest rääkinud, et ta tahaks miskit huvitavat tribaltantsuga seoses teha. No võtsime teadmiseks ja sinnapaika see asi enamasti jäi.
Sügisel 2012 saabus O. Pärnu linna delegatsiooniga Portugalist, kus oli nädala jooksul kogenud tõeliselt mastaapset keskaja festivali koos seal olnud idamaise linnaosaga. Nüüd oli temas idee endale raamid saanud ja ta kutsus meid kohvikusse. :) Koogi kõrval sai arutletud, kas oleks mõeldav luua keskaja muusikat mängiv bänd, kelle taustal meie siis tribalit tantsida võiksime.
Kook oli hea :) ja me lubasime mõttega tegelema hakata, st soojendada üles oma algteadmised tribalist, otsida endi kõrvale huvilised tantsijad ja asjale hoog sisse puhuda.
No jäime mõtlema ja tegelikult ikka vähehaaval uurisime ja mõtlesime ka, ent siiski üpris passiivselt. Kuni ... ühel kaunil talvepäeval 2013. aasta alguses O. helistas ja teatas, et järgmisel nädalal ootab bänd meid kahekesi näitama, mida teha suudame. Ohsapaukjapüss! Nüüd läks asi tõsiseks. Esmakohtumine bändiga oli võimas - see muusika pani külmavärinad mööda selga jooksma - nii hea oli. Ja küllap olime ka meie head, sest bänd jäi meiega rahule ja leppisime kokku, et nüüd harjutab kumbki pool omaette edasi. Bänd hakkab kava kokku panema ja meie leiame endi ümber vajaliku arvu tantsijaid, tegeleme riietega ja oleme valmis aprillis-mais kogu seltskonnaga kohtuma.
Olime endamisi arutlenud, kes sobiksid meiega ühinema, ning hoo said sisse igapühapäevased tribalitrennid ühes suvituskorteris, et eeldatavalt kalliks minevate esinemisriiete kõrval vähemasti trennisaali peale mitte üleliia palju raha kulutada.
See aeg oli tõeliselt põnev - iga korraga täienes meie tantsupagas ning täiustusid kostüümid. Ootasime põnevusega esimest ühist proovi bändiga. Kaua-oodatu tõi rõõmu, sest meiega jäädi rahule, olime teinud tubli tööd. :)
Ootamatult oli aeg jooksnud kolmikhüpetega ning peagi jäid läbi teha viimased peaproovid enne Pärnu Hansapäevi.
Sündinud oli suurepärane esimene keskaja muusikat pakkuv Pärnu kooslus Tribal Livonia!

Raske õppustel, kerge lahingus ehk Pille Roosi meistrikursused

Thu, 17 Oct 2013 19:53:17 +0100

Kuuldes algavatest meistrikursustest, otsustasid ka Zarifi tantsijad sellest osa võtta. Kord kuus ühineTallinnasse sõit ei tundunud ületamatuna ja nii saigi asi otsustatud. Kuna sellesarnast kursust pole Eestis enne olnud, kogunes huvilisi päris palju. Nii et ühe grupi asemel sai hoopis kaks kokku. Etteruttavalt võib öelda, et kevadeks jäid neist järele siiski ehk pooled ja Zarif võib uhkusega öelda, et ka nemad olid selle allesjäänud poole seas. :)
Et mida siis õpitud sai? Esimeseks tunniks tuli ette valmistada 1-2 tantsu omal valikul ja need siis ka ette kanda. Pluss väike impro. No tantsud olid muidugi selged, aga eks nende ettetantsimistega ole juba nii, et tahad kõige paremat, aga välja tuleb nagu alati ;) .... No tegelikult muidugi nii hullusti ei läinud, aga alati jääb ju endale tunne, et saanuks veel paremini. Selle tunni käigus saime väga head tagasisidet - mida peaks oma tantsus muutma, milliseid oskusi arendama, tehnikat täiustama, et saada paremaks tantsijaks, staariks. Alati, kui juhtun neid tantse esitama, tulevad need näpunäited meelde ja on abiks.
Improga läks nagu läks, seda oleks praegu päris huvitav näha, mis välja tuli. ;) Usun, et mõned aastad tagasi poleks ma mitte sammugi astuda julgenud, kui keegi oleks pannud muusika peale ja öelnud, et tantsi.
Igal järgneval kokkusaamisel õppisime ühe koreograafia ning saime lisaks palju vajalikke õpetusi, kuidas oma soolokava kokku panna ning mida sealjuures silmas pidada. Päevad oild üsna pikad ja vahel oli õhtuks tunne, et kohe mitte midagi ei jää enam meelde ja pea on paks, aga siis sai väike paus peetud ja jälle edasi mindud. Eriti rasked olid need paar laupäeva, kui eelmisel õhtul oli olnud esinemine ja väga hilja oli magama saadud .... aga hakkama saime ja see on peamine.
Koduse harjutamisega läks muidugi raskeks. Esiteks tuli kolinal peale ülikiire aastavahetus ja siis juba järgmised ja järgmised koreod, mida pidime õppima hakkama. Vahepeal võtsime end ikka kokku ka ja harjutasime videote järgi, millest ka mõned märksõnad nagu: poni on? ei ole - oli - poni oli? oli poni .... oma! .... appi! .... ??? ...... nii seda kodust tööd tehtud sai - läpaks laua peal, toolid kokku lükatud, abiks kannude viisi rohelist ja musta teed ning kosutuseks küpsised. ;)
Hea tunne oli küll. kui lõpuks julgesime video kinni panna ja tantsisime (vahel ikka teineteiselt spikerdades ka), aga põhiline, et lõpuni jõudsime!
Suurem osa neist koreotest ootab veel oma aega, aga see polegi nii tähtis. Oluline on see kogemus, need teadmised, pagas, mida neilt kursustelt saime, see tore seltskond, kes sel koos käis, uued tuttavad. Ja muidugi Pille Roosi, kes oskab oma teadmisi nii hästi edasi anda ja kellelt on alati väga palju õppida.